Vereurmarohi harilik

Köögiviljaaias ei saa ka ilma vereurmarohuta hakkama. Kuivatatud taimedest tehtud pulbriga tolmutatakse taimi, et peletada maakirpe. Aia ja peenarde ümber kasvav vereurmarohi aitab peletada mitmesuguseid kahjureid. Leotisega pritsimine aga aitab lehetäide, ripslaste jt. kahjurite vastu. 
Kuivatatud või värsket vereurmarohtu kasutati vanasti villa värvimisel. On võimalik saada mitmeid värvitoone – punasest kuni kollaseni, sõltuvalt lahusest. Seemnetest on võimalik saada rasvarikast õli (seemned on väga peenikesed). Edukalt kasutatakse seda metalli korrodeerimisel. 
Võib arvata, et selle umbrohu võrseid jääb nüüd vähemaks, kuid peamine on, et korjataks teda võimalikult kaugel intensiivse liiklusega teedest.
* Emake-loodus kingib meile hulgaliselt imesid!
Iseasi on aga, kas inimesed märkavad alati neid imesid, eriti kui need juhtuvad lausa nende jalge ees või lähiümbruses. On olemas taim nimega vereurmarohi. Kunagi nimetati teda ka soolatüükarohuks, mis näitas otse ära, milleks teda kasutati. Viimased uuringud on näidanud - täpsemalt vaatlused, et vereurmarohi aitab vabaneda mitte ainult soolatüügastest ja konnasilmadest, vaid ka kasvajatest. Maarohtude tundjate arvates on vereurmarohi võimeline puhastama inimese keha kasvajataolistest moodustistest, seda aga ainult haiguse I staadiumis. Teda peetakse üheks vanemaks ravimtaimeks ja ta kuulub magunaliste sugukonda. Kui murda tema vart, siis eritub kollakat piimmahla. Magunal on see valget värvi. Juba vanad kreeklased märkasid, et vereurmarohi puhkeb õitsele samal ajal saabuvate pääsukestega ja närtsib koos nende äralennuga soojale maale. Seepärast kutsusid nad teda „pääsurohuks“ ("chelidon" - pääsuke).
Rahvameditsiinis on vereurmarohu kasutamine väga laialdane. Peaasjalikult mõjub ta hästi vähi varajases staadiumis kui organismi puhastav preparaat. Maksahaiguste puhul soovitab tuntud ravimtaimede spetsialist R. Ahmedov kasutada vereurmarohu tõmmist hommikul ja õhtul tühja kõhuga 1 supilusikatäis. Seejuures panna tähele organismi olukorda: iga inimene talub vereurmarohtu individuaalselt. Võib proovida kasutada teda segus koos teiste ravimtaimedega: sel juhul mürgised omadused on veidi vähenenud. Oluline on ka tõmmise valmistamise kestus: see peaks tõmbuma vähemalt 4 tundi.
Teine oluline vereurmarohu kasutamine on nahahaiguste ravis. Sel juhul kasutatakse tervet taime - nii juuri, maapealset osa kui ka värsket mahla. Parim aeg ravimiseks on toominga õitsemise ajal, siis õitseb ka vereurmarohi. Soolatüükaid ravitakse järgmiselt: soolatüügast niisutatakse veega ja kriibitakse kergelt steriilse lõikeinstrumendiga, seejärel määritakse 2-3 korda päevas värske mahlaga, mida saab kas varrest või juurest. 
Hästi aitab vereurmarohi ka sporiaasi puhul, nahatuberkuloosi varajases staadiumis, konnasilmade, soolatüügaste, kondüloomi, soolestiku polüüpide, emakakaela erosiooni, soolestiku ja kõri papilloomi puhul. Sobib kasutada igasuguste ekseemide, vinnide ja sammaspoole raviks. Soodustab mitmesuguste haavade paranemist. Kahjuks on aastatuhandete jooksul inimene suutnud hankida endale niipalju haigusi, et vereurmarohi ei suuda neid kõiki ravida. 
Piimmahl mõjub valuvaigistina maksa ja sapipõie haiguste puhul, aitab osaliselt väljutada sapikive ja liiva. Kuigi vereurmarohi ilmselt ei soodusta siseorganitesse ladestunud ainete eemaldumist, soovitavad mitmed allikad kasutada teda kivide puhul koos teiste rohkem mõjuvate ainetega . Vereurmarohi puhastab organismi vaid haiguse varases staadiumis, kui ladestunud ainete hulk pole suur.

On palju andmeid vereurmarohu kasutamisest mao ja soolestiku katarride puhul, samuti seedehäirete korral. Kindlalt soodustab ta seedimisprotsesse. Kuid taimel on kergelt lõdvestav efekt, mis nõuab teatud ettevaatlikkust tarvitamisel.
Vereurmarohul on selgelt väljendunud põletikuvastane omadus ja ta soodustab siseorganite põletikuravi. Samas on ta hea sapiajati.
Tema spasmidevastane mõju rahustab närvisüsteemi, aitab neuroosiravis, düstoonia ja epilepsia puhul. Erinevad autorid viitavad vereurmarohule kui ravimile epilepsiast astmani. Ainult et sel juhul tuleks konsulteerida asjatundjaga ravimtaimede alal.
Kõige lihtsam kasutamismeetod seisneb järgmise tõmmise valmistamises. 2 spl. peenestatud droogi keedetakse 5 minutit 3-s klaastäies vees ja lastakse seejärel seista 8 tundi. Sisse võetakse seda 2-3 korda päevas 1 spl., välispidiselt aga määritakse sellega nahka. 

Taim on mürgine!
Seepärast soovitavad kõik ravimtaimede raamatud enne tema tarvitamist konsulteerida arstiga, aga paljukest neist arstidest tänapäeval üldse teab midagi ravimtaimedest? Rahvameditsiin on talletanud hulgaliselt kogemusi, nii et ei maksa ülemäära karta ka tema mürgisust, muidugi ikka mõistlikul tarbimisel.
Millest siis tulenevad vereurmarohu imettegevad omadused? Muidugi – tema keemilisest koostisest, mida pole veel ikka lõpuni uuritud. Maa-aluses osas on kuni 2,3% alkaloide: helidoniini, sanguinariini, heleritiini, sparteiini, protopiini jt, samuti orgaanilisi happeid, parkaineid, flavonoide, provitamiin A ja C (kuni 170 mg), samuti eeterlikke õlisid ja mitmeid happeid: sidrun-, õun-, merevaik- jt.
Vereurmarohu alkaloidid on katsetega kindlaks tehtud.
Vereurmarohtu kasutatakse nii rahvameditsiinis kui ka homoöpaatias.


Eng.: Greater Celandine. Suom. Keltamo. Sven. Skelört.